Octavia Combi Ambiente 1.9TDI ATM - 2001 - Velts
Pärast masu süvenemist paar aastat tagasi, mil mu ametiauto kulude säästmise üllal eesmärgil "ära koondati", sai hakata kiirelt otsima odavat
liikurit (kuni 100 000 kr), mis võimalikult vähe tasku pihta käiks. Eesmärke oli kolm: universaalkere, diiselmootor ja automaatkäigukast.
Asjasse süvenema hakates selgus, et ega väga palju kriteeriumitele vastavaid valikuid polegi: Audi A4, VW Passat...ja sisuliselt oligi kõik. Olles
antud isendeid lähemalt uurinud, olin sunnitud tõdema, et selle raha eest on saadaval vaid parajad "raiped", mille tegelikust olukorrast pole halli
aimugi ja kohe kuidagi tihanud ühtegi neist endale kaela peale võtta. Pealegi selgus, et A4 2,5 TDI rihmavahetus maksab 18 000, kaskokindlustus aastas
12 000, lisaks veel hulgaliselt muid mõttetuid väljaminekuid.
Olen omanud Golf III, millel oli vana hargpritsega 1,9 66 kW TDI ja tunnistan ausalt, enam lollikindlamat mootorit pole mina oma elus trehvanud.
Müüsin auto tuttavale maha siis, kui spidokal oli kusagil 250 000. Tänaseks on tal ca 100 000 otsas ja ikka käib nagu kell: ei suitse, ei võta õli,
talvel käivitub paugust ja mootoriga seoses pole mingeid probleeme seniajani. Tahtsin taas sama mootorit! Aga otsi mis sa otsid, ega neid eriti palju
enam ei liigu.
Aga siis lõpuks leidsin: Tartu turult, 2001 aasta Octavia Combi, sama 1,9 66 kW TDI, automaatkastiga, Ambiente varustus (kõik vajalik olemas) ja
absoluutselt kõik paberid kinnitasid, et auto on olnud kusagil Saksamaal kogu aeg ühe omaniku käes, käinud kohalikus esinduses regulaarselt hoolduses
ja järgmise korralise hoolduseni oli aega veel 14 000 km. Spidokal oli 156 000 km ja tehniline seisund nagu uuel. VIN koodi järgi esindusest üle
kontrollides kinnitati seal nii läbisõitu, omanikustaatust kui hoolduses käimist. Ainsana toodi välja, et parempoolne tagumine uks on saanud väikse
müksu ja see on üle värvitud. Seda oli teatud nurga alt ka näha. Hind oli kah tol hetkel väga hea: 79 000 kr.
Ei olnud siis enam pikalt mõtlemist: joonelt bussiga Tartusse ja autoga tagasi. Sai kohe samas Tartus vahetatud igaks juhuks ära õlid,
rihmad-rullikud, esimesed piduriklotsid ja kettad, hiljem veel parempoolne tagumine rattalaager, mis tasapisi undama kippus. Kokku investeerisin
lisaks auto hinnale ca 10 000 kr, sest jupid osutusid uskumatult odavateks. Ja oligi kõik! Järgnenud poolteist aastat oli täiesti muretu. Peale vähese
kütuse ja õlivahetuse ei küsinud ta minult sentigi.
Nüüd hakkab kohe-kohe 200 000 täis saama ja olin sunnitud tegema esimese suurema väljamineku: vahetama välja roolilati (koos tööga 8500 kr). Stabika
keskmised puksid hakkasid ka kobisema, lähevad kohe-kohe vahetusse. Aga muud häda ei miskit.
Esialgselt oli plaan ta sel aastal välja vahetada aga kuna nüüd sai uus roolilatt ja ka kõik muu toimib jätkuva jonnakusega täiesti perfektselt (mitte
ühtegi roosteplekki ei ole, kütust võtab suvel ca 5, talvel ca 6 sajale, kasko maksab aastas 3500 kr), otsustasin, et ei müü teda veel maha. Milleks?
Praeguste rehkenduste kohaselt olen kahe aasta jooksul temasse (kui kütus välja arvata) investeerinud koos õlivahetuse ja kõige muuga ca 20 000
krooni. See teeb alla tuhande krooni kuus. Turuhind ei ole selle ajaga peaaegu üldse langenud, kuna Octavia järelturg on teinud viimasel ajal üsna
müstilisi arenguid. Mistahes uuema vastu vahetades maksaksin ma liisingut ja hinnalangust oluliselt rohkem, kui maksan praeguse auto korrasoleku eest.
Ses mõttes olen ma täielik pragmaatik: auto on tarbeese, mille ülesandeks on mind ja minu peret koos kõige kolaga turvaliselt ning hädadevabalt
liigutada punktist A punkti B. Ja olemasolevast paremat ning soodsamat lahendust pole mina enda jaoks küll suutnud välja mõelda...
|